Uus Läänest kumendab koit
kui Reichstagi loitev hoone.
Päev saabub hämarast ööst:
juhit ülbe Hitleri kööst
punaruskelt veretav pall,
noor julma ajastu päike,
veereb taeva sinikalevile.
-----
Las pööbel käratseb,
kuni käärib kannuden humal!
Las uulits märatseb
ja joobub pruunsärgi tallast,
mis põrutab tänavakive,
kui kantakse haakristi lippe
mõne marsi taktil.
Ent siiski piinlik ja häbi,
kui meenutad fakti,
et hämardub vaimugi tippe...
Kust leida väljapääs,
millal lõdveneb pinge?
Ööd-päevad lõõmavad ääsid,
end laotaks hambuni relvu
ja süstitaks mürki huige,
et närvitseb Ida ja Lääs
ning kardab teutoonide ründu.
Horst-Wesseli salmid,
haakristid rulluvad lahti,
kui ollakse valmis.
Julm vaenuleer
taas valib rünnuhetke,
mil algab sõjaretk.
Ja möödub sõjakeer --
ike surutaks' naabrile kaela...
Tuuled puhuvad läänest itta,
idast läände sõjaekstaasi.
Üle Atlandi ulatub rinne.
Pilved kannavad teraslinde
täis mürki, pisikuid, gaasi.
Maan roomavad tankid ritta:
raudroosaga ragistab surm
maha kantse, elamuid
ja mannetuid inimluid.
On häving kõikjal, turm.
Ida-Kauge, Tokio-Jeddo
on mõtelnud välja
ja kummardab inirntorpeedot.
Vilgub laineten aplaim hai --
teraskesta pugend.
hulljulge samurai.
All sõja verise taeva
ühe lasuga hävitab laeva
vaenuriigi ja end.
Jääb tuhande surma legend.
http://www.ut.ee/vers/(23.10.2009)