Kui ka kõik, mis sulle armas, kallis,
lä'eb ehk aja rüppe kaduma,
eksid sa ehk leinas võõral rajal,
kaugel siit - kes teab, kus on see maa?
Kannata! kannata!
Hüüa ohkamised õhu hõlma,
kanna kurbus kõrve kõrvule,
rõhu käsi valus rinna pääle,
sunni pisar peitu laugele -
Kannata! kannata!
Ükskord tuleb aeg, mil koju jõuad,
ükskord leiad oma pärismaa;
siis, kui oled truu ja ustav olnud,
lõikad valukülvi rõõmuga.
Kannata! kannata!
(http://www.ut.ee/verse (22.10.2009)