Ja sammub, ja sammub sääl sada meest,
nad sammumas ränka sammu.
Nad läbi käinud on tulest ja veest,
neid oodataks`, oodataks` ammu.
Nad sammumas: sada sõdalast,
kes vapralt on võidelnud, raiund.
Teel pakasel paugahtab jala-ast,
kõik vaateveer lumes on laiund.
Ju päike on silmili lume pääl maas,
neil käia, neil käia veel kaua.
Ja puruneb jäävälja roosakas klaas
all sõdurisaapa raua.
Kaob pika talve lühike päev,
valgeid helvete leeke läidab.
Meeste samm ikka raskemaks, raskemaks jääv,
õõnsa kajaga kaugusi läidab.
Läeb lahingust koju see sada meest,
ja rõhub neid varustus pambus,
neist igaüks võidelnud mitme eest-
nüüd võimust võtmas neis rambus.
Kel vanad vermed, kel värkse haav
all kasuka kaasas kanda.
Koduhõllaus enne neid koju saav,
see jõudu neil´ võtab anda.
Jäi taha kaaslaste verehiib:
see taplus, see oli nii palav.
Tuul kõrvust pühib ja meelest viib
ju koolvate oiged ja hala.
On löökidest valutav käsivars-
nüüd lihastes lõtvumas pinge,
ning juba aeglustub öine marss,
nad pikemalt tõmbavad hinge.
Neil tundub, et rada ei pea enam tald,
põlv kangestuv tuigub ja tuimub,
tee jookseks kui eest ja põgeneks alt,
pää väsinult, väsinult uimub.
Under, Marie (1942). Mureliku suuga. Tallinn: Eesti Kirjastus, lk 25- 26.
nad sammumas ränka sammu.
Nad läbi käinud on tulest ja veest,
neid oodataks`, oodataks` ammu.
Nad sammumas: sada sõdalast,
kes vapralt on võidelnud, raiund.
Teel pakasel paugahtab jala-ast,
kõik vaateveer lumes on laiund.
Ju päike on silmili lume pääl maas,
neil käia, neil käia veel kaua.
Ja puruneb jäävälja roosakas klaas
all sõdurisaapa raua.
Kaob pika talve lühike päev,
valgeid helvete leeke läidab.
Meeste samm ikka raskemaks, raskemaks jääv,
õõnsa kajaga kaugusi läidab.
Läeb lahingust koju see sada meest,
ja rõhub neid varustus pambus,
neist igaüks võidelnud mitme eest-
nüüd võimust võtmas neis rambus.
Kel vanad vermed, kel värkse haav
all kasuka kaasas kanda.
Koduhõllaus enne neid koju saav,
see jõudu neil´ võtab anda.
Jäi taha kaaslaste verehiib:
see taplus, see oli nii palav.
Tuul kõrvust pühib ja meelest viib
ju koolvate oiged ja hala.
On löökidest valutav käsivars-
nüüd lihastes lõtvumas pinge,
ning juba aeglustub öine marss,
nad pikemalt tõmbavad hinge.
Neil tundub, et rada ei pea enam tald,
põlv kangestuv tuigub ja tuimub,
tee jookseks kui eest ja põgeneks alt,
pää väsinult, väsinult uimub.
Under, Marie (1942). Mureliku suuga. Tallinn: Eesti Kirjastus, lk 25- 26.