Joo, sõber, täna veel juua on,
vahest homme on juba hilja.
Tuleb rahe ja hoopis maha lööb
vaevas võrsunud eluvilja.
Näed, alles see oli, kui mängisin
pihlapuude all liivaaugus
ja kodust kirikukülani
tee oli määratu kaugus.
Kord ema õmbles pükstele
päris uhiuued paigad
ning kooliraamatus võlusid
kõik tundmatud tundrad ja taigad.
Ja Toomemäel tüdrukut suudeldes
hing ähvardas minna puruks.-
Need mälestused ma südame
täna sügavamini veel suruks.
Jah, sõber, paljud meist maha jäid,
kes Tartu, kes Narva alla.
Joo, sõber, elukuuks täna on veel
meile kahele pärani valla.
Ära nuta, et kaevikuporine hing
ja mõistmatus, isamaatus.
Joo, sõber, ei sinna parata saa,
see meie ja sõprade saatus.
(Hennoste, Märt.(2003). Kirjanduse õpik 9.klassile.Avita, lk 158)